KW 01: 50 aastat Saksamaal - mälestuste teekond: Kölni karneval

Tere, kallid sõbrad!

Täna on minu jaoks väga eriline päev, sest ma tähistan oma 50. aastapäeva Saksamaal. Tulin siia Indiast pool sajandit tagasi ja rajasin oma elu siin kaunis Kölnis ja seejärel Stuttgartis ja Mannheimis.

Tahaksin seda erilist verstaposti teiega jagada ja teatada midagi erilist: Alates sellest nädalast hakkan igal nädalal 2024. aastal jagama isiklikku kogemust või mälestust oma 50 aasta jooksul Saksamaal veedetud ajast. See saab olema segu rõõmust, väljakutsetest, õppimisest ja kasvust.

Ma ootan huviga, et saaksin oma lugusid teiega jagada ja loodan, et need inspireerivad, lõbustavad ja ehk isegi panevad teid mõtlema. Kutsun teid osalema minu teekonnal, mida iseloomustab kaks ilusat kultuuri.

Liitu minuga sellel mälestuste teekonnal, kui avan igal nädalal uue peatüki. Naerame, mõtiskleme ja tähistame koos elu ilu.

Tänan teid, et olete osa minu elust. 🙏

Mälestused minu lapsepõlvest: Kölni karneval

Hashtagiga #50YearsInGermany mõtisklen ühe oma lemmikmälestuse üle Saksamaal ja Kölnis. Ma alustan Kölni karneval edasi. See lugu ei ole mitte ainult ajarännak, vaid ka #IndiaSaksamaa kultuuride sulandumise sümbol.

See oli 1975. aastal, aasta pärast meie saabumist Kölni 1974. aasta aprillis. Indiast pärit lapsena polnud ma kunagi midagi sellist kogenud. Kölni karneval oli värvide, muusika ja ülevoolava rõõmu festival, mis sarnanes minu kodumaa pidustustega, kuid oli ometi nii erinev.

Mäletan, kuidas me oma vanematega mööda kaunistatud tänavaid liikusime, ümbritsetuna fantaasiarikkates kostüümides inimestest. Õhk oli täis puhkpilliorkestrite muusikat ja inimeste naeru. Mu isa, Madan Mohan, tavaliselt tõsine ajakirjanik, oli pannud selga naljaka mütsi ja mu ema, Raj Rani, naeratas laialt. Hetkeks tundus, et nad on unustanud kõik oma mured.

Mind paelusid eriti suured rongkäigukolonnid, mis kujutasid stseene muinasjuttudest ja kohalikest legendidest. Seisin seal, imetlesin ja plaksutasin, kui vankrid möödusid meist, igaüks neist oli omaette kunstiteos.

Kuid minu jaoks oli kõige parem see, kuidas me oma kultuuri sellesse pidustusse sisse tõime. Minu ema oli kohandanud meile traditsioonilisi india riideid, et need oleksid karnevali jaoks sobivad. Olime värviline segu meie India pärandist ja uuest Kölni elurõõmust. Paljud inimesed naeratasid meile ja mõned küsisid uudishimulikult meie riiete kohta. See oli uhkuse ja kuuluvuse hetk.

See Kölni karnevali päev jääb mulle meelde kui särav näide erinevate kultuuride kooselust. See oli päev, mis näitas, kuidas saab samaaegselt austada oma juuri ja sulanduda uude maailma.

Nii seostan ma Karneval mitte ainult rõõmu ja naeru, vaid ka sügavat arusaamist, et elu on imeline teekond, mis on täis uusi kogemusi ja kohtumisi. See mälestus Kölni karnevalist on minu südame aare, osa minu # eluteest ja väärtuslik peatükk minu # mälestustest.